Küsimusele, kas Saksamaal üles kasvanud suurepärasest sõudjast võib Eestisse naastes saada suurepärane triatleet, oskab ilmselt kõige paremini vastata Silver Mikk Tartust, kes möödunud hooaja Ironman 70.3 Lanzarote võistlusel tagas endale pääsu tänavu septembris toimuvatele poolpika triatloni maailmameistrivõistlustele.
Silver, kuna võtsid endale üldse tõsiseks eesmärgiks Ironman 70.3 maailmameistri-võistlustele jõudmise?
Olen spordiga tegelenud üle 10 aasta. Alustasin Saksamaal kergekaalu klassis sõudmisega, kus ma saavutasin üsna pea arvestatavaid kohti Saksa meistrivõistlustelt (2 hõbedat ja 2 pronksi). Juba siis oli mul selge, et tahan kunagi võistelda maailmameistrivõistlustel, kuid sõpradele ütlesin naljaga pooleks, et ma pole veel otsustanud, mis spordiala maailmameistrivõistlustel ma ikkagi võistlen.
Miks spetsialiseerusid just poolpikale triatlonile?
Spetsialiseerumisest on natuke julge rääkida. Pigem on tegu loomuliku valikuga. Olümpiadistantsi jaoks ei ole ma piisavalt kiire ujuja ega jooksja ning täispika triatloni jaoks ei ole ma füüsiliselt ega vaimselt veel piisavalt küps. Hing ihkab tegelikult täispika distantsi järele, kuid enne MM-i ei hakka end sellel distantsil proovile panema.
Oled tegelikult tunnistanud, et MM-pääsme lunastamisel möödunud aasta oktoobris oli abiks ka väike annus õnne?
Selliste asjade puhul on alati pisut õnne tarvis. Ironmani MM-pääsmete lunastamiseks on kohe pärast võistlust eraldi „Slot allocation“, kus jagatakse välja vanusegruppide pääsmed. Kui sind seal kohal ei ole, siis läheb sinu pääse automaatselt sinust tagaolevale inimesele. Minu vedamine seisnes selles, et olin saavutanud enda vanuseklassi teise koha ja esimene koht jäi mingil põhjusel tulemata. Tema pääse läks seega mulle.
Viibisid hiljaaegu treeninglaagris Lanzarotel. Ütle, miks on läbi aastate Eesti triatleetide meelispaigaks kujunenud just Lanzarote?
Lanzarote pakub triatleetidele väga häid treeningtingimusi, ilm on stabiilselt kuiv ja päikesepaisteline. Saarel asuvad erinevad spordikompleksid, nagu Club La Santa või Active Sands Beach, mis on triatleetidele spetsialiseerunud ja pakuvad väga palju erinevaid treeningvõimalusi. Ain-Alar Juhanson on seal saarel treeninud juba viimased 10 aastat, kuid lisaks Eesti triatleetidele kohtab seal ka teiste riikide proffe. Brownlee vennad käivad regulaarselt Lanzarotel treenimas, Rinalds Sluckis ja Frederik Van Lierde olid minuga samal ajal saarel. Kõik see tekitab väga motiveeriva ja hea treeningkeskkonna.
Kas vastavad tõele ka ratturite hirmujutud Lanzarote ülitugevatest tuultest?
Alguses vajab tuul kindlasti harjumist ja ükskord lükkasin tuule tõttu isegi trenni ühe päeva võrra edasi. Eestis sa selliseid tuuli ei kohta ja mäest alla laskumisel võib küljetuul ka väga kogenud ratturid sadulast maha puhuda. Spidomeetri näitu väga jälgida ei soovita, kuna see võib kiiresti masendusse viia.
Kui palju ja mille poolest erinevad käesoleva aasta MM-i võistluspaiga Mont-Tremblanti tingimused Lanzarote tingimustest?
Sellele küsimusele jään vastuse võlgu. Ei ole veel väga süvenenud Mont-Tremblanti võistluse eeluuringutesse. Kuna võistlus toimub seal esimest korda, siis on ka raske mingit aega prognoosida. Lähen sinna endast 100 protsenti andma olenemata, kas mind ootavad ees lõputud tõusud või sile maa.
Kirill Kotšegarov ütles ETL-i aastalõpuintervjuus, et proffide ja vanuseklassi tippude puhul tasemevahet kohati enam polegi. Oskad selgitada, miks see nii on?
Nõustun Kirilliga ja tegelikult on see probleem, mida “Ironman” ja teised võistlussarjad on ise esile kutsunud. Põhjus peitub selles, et ala populaarsus kasvab väga kiiresti, kuid auhinnarahad proffidele ei kasva pea üldse. See viib absurdse seisuni, kus tekivad vanuseklassides võistlevad sportlased, kes treenivad ja võistlevad sõna otseses mõttes profitasemel. Kuna aga proffide auhinnarahad on võrreldes sponsorite toetusega suhteliselt väikesed, siis puudub neil motivatsioon minna „PRO“ võistlusklassi.
Laagri viimasel päeval kohtusin minagi ühe triatleediga, kes nimetaks ennast full-time agegrouper´iks. Ehkki ta võistleb üksnes vanuseklassi arvestuses, tuleb tema sissetulek sponsoritelt ja ise ta kuskil tööl käima ei pea. Majanduslikust vaadenurgast ei oleks tal mõistlik profina starti minna, kuna ta ei pääseks pildile ja sponsorirahad väheneksid.
Kuidas sul endal sponsorrahadega lood on? Toetajaid leidub või tuleb peaasjalikult enda taskust vajaminevad kulud katta?
Rahalist tuge ma sponsoritelt ei saa. Küll on mul aga paar väga head toetajat, kes aitavad mu igapäevaelu oluliselt soodsamaks ja mugavamaks muuta. Nii saan ma näiteks TriStore´ist treenimiseks vajalikke tarvikuid, Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi lubab mul spordihoonet kasutada ja tööpäeviti on mul võimalik Werneri kohvikus tasuta hommikust süüa.
Enamik kulusid maksan ma siiski aga ise kinni ja mul on vedanud, et mul on väga toetavad sugulased, kes mind ka rahaliselt aitavad.
Möödunud aastasel Ironman 70.3 MM-il võideti sinu vanuseklassis ajaga 4:14:25. On see sinu mõistes ulmeline aeg?
Eesti meistrivõistlustel Valgas oli minu aeg 4:17:21 ja soovin seda käesoleval aastal kindlasti parandada. Kuid aeg sõltub alati tingimustest, rajaprofiilist ja päevavormist. Kuna sel aastal toimub võistlus uues kohas, siis ei ole võimalik ka mingit aega prognoosida. Võistluspäeval peavad kõik õiged asjad kokku langema ja selleks on kahtlemata ka mõnevõrra õnne vaja. Lõpuks võidab ikkagi see, kes kõige paremini kehalisele ja vaimsele pingele vastu peab.
Palun võrdle oma treeningkoormusi maailma tipp-proffidega.
Erinevate inimeste treeningkoormusi võrrelda on väga keeruline tegevus. Kaks inimest võivad nädalas treenida mõlemad 25 tundi, kuid saavutada radikaalselt erinevaid tulemusi. Treeningkoormused on väga individuaalsed ja sõltuvad paljudest erinevatest näitajatest. Spordi kõrvalt töötan ma ühes Eesti firmas nimega Sportlyzer, kus me teeme treeneritarkvara. Puutun seal igapäevaselt kokku väga paljude treenerite ja sportlastega erinevatest riikidest ja kõikidel on mõnevõrra erinevad treeningmeetodid ja harjumused. Minu treener ütleb alati, et tippu jõudmiseks on väga palju erinevaid teid ja tähtis on leida just see, mis sulle kõige rohkem sobib.
Näed sa endas potentsiaali tulevikus ka proffide leeris heidelda?
Kindlasti tahan ühel päeval mõnel suurel võistlusel ja arvestatavas konkurentsis profina võistelda. See on üks minu elu unistus, mille nimel ma kõvasti vaeva näen. Kuid samas on aga selge, et selline tase ei tule üleöö ja selleks on vaja mitu aastat korralikult ja järjepidevalt tööd teha. Kuid usun, et jään veel pikaks ajaks triatloniga tegelema ja eks tulevikus ole näha, kui kaugele see mind viib.
Alustasid tegelikult vist kunagi üldse sõudjana. Miks alavahetus päevakorda tuli?
Alavahetus tuli pärast seda, kui kolisin Saksamaalt tagasi Eestisse. Ülikooli sisseastumine ja kodust väljakolimine oli väga suur muutus mu elus. Alavahetus justkui nagu kuuluski nende hulka. Muidugi proovisin algul ka Eestis edasi sõuda, kuid üsna pea sai selgeks, et tahan proovida midagi uut.
Sõudmine on Eestile viimased 10-15 aastat palju hiilgust toonud. Mis sa arvad, kuna saabuvad Eesti jaoks triatloni hiilgeajad?
Ega meil läheb praegugi juba päris hästi. Oleme viimased aastad olnud alati esindatud Hawaii Ironmanil ja sel aastal on lisaks Markole ka Kirillil reaalne võimalus sinna taas starti pääseda. Eesti harrastussportlaste arv on samuti viimaste aastate jooksul kõvasti kasvanud ja sisuliselt mitmekordistunud. Koduste võistluste tase on igati arvestatav ja aina enam leidub uusi inimesi, kes soovivad alaga tõsisemalt tegelema hakata. Sellise väikese riigi kohta, mis on pool aastat lumega kaetud, on see väga hea näitaja.
Oled suure osa oma noorpõlvest elanud Saksamaal. Mis sind sinna viis?
Kolisin perega juba väga noorelt sinna elama ja olen koolihariduse omandanud Saksamaal saksa keeles. Kolisime sinna isa töö tõttu. Eestit külastasime siiski pea iga suvi, koolivaheajal.
Kas Eesti eluga kõrvutades oli ka midagi, millega sa Saksamaal ei suutnudki ära harjuda?
Mulle ei ole kunagi meeldinud suured linnad ega tiheasustusega maa-alad. Mulle meeldib Eesti loodus ning see rahu ja vabadustunne, mis sellest kiirgab. Saksamaal elades oli igal pool kuulda vaid automüra ja kõik sinu tegevused olid kuidagi piiratud. Lõuna-Eestis treenides võib aga juhtuda, et ma tunni aja jooksul ei kohta mitte ühtegi teist inimest ning ka hommikune ärkamine toimub linnulaulu mitte automüra saatel.
Millega sa spordi kõrvalt tavaelus tegeled?
Tavaelus, kui sellest üldse rääkida saab, olen ma Tartu Ülikooli informaatika eriala tudeng ja lõpetamas hetkel bakalaureuse kraadi. Lisaks sellele töötan ma Sportlyzeris, kus teeme treeneritarkvara, mida kasutavad paljud nii Eesti kui ka välismaa treenerid ja sportlased.
Kirjelda, palun, lühidalt Sportlyzeri treeningtarkvara põhimõtet.
Sportlyzerit tehes oli meie eesmärk, et üha rohkem inimesi hakkaks sporti tegema ja et nad saaksid seda teha just treeneri juhendamisel. Meie usume, et ajad, kus treeningplaane e-mailiga ringi saadeti ja treeningpäevikut excelis peeti on möödas ning oleme loonud vastavasisulise veebilehe, mis aitab sportlaste ja treenerite omavahelist suhtlust efektiivsemaks muuta. Tänaseks on valmis saanud intuitiivne treeningpäevik, mida on sportlastel lihtne kasutada, ja ainulaadne treeningute planeerimisplatform, mille abil on treeneritel võimalik kiiresti ja mugavalt kõikide sportlaste treeningplaane hallata. Meil on kasutajaid üle kogu maailma kuni Austraaliani välja, alustades igapäevaste tervisesportlastega ja lõpetades tervete profispordikoondistega.
Kas näed oma tulevikku pigem spordis või infotehnoloogia valdkonnas?
Miks mitte mõlemas? Sportlyzer on üks väga hea näide sellest, kuidas sporti ja tööd ühendada. Tööl pean ma pidevalt erinevate spordialade treenerite ja sportlastega tegelema, mis on ääretult huvitav ja motiveeriv. Kuna ka enamus meie töötajatest on endised sportlased või muidu aktiivsed harrastajad, siis on paratamatu, et puutun igapäevaselt spordiga kokku.
Kuuldavasti olid Lanzarotel ühe jooksutrenni ajal ka tulekustutaja ametiga tutvust teinud? Ehk kirjeldad lähemalt seda seika.
See oli päris lahe seik. Läksin ühes oma tüdrukuga, kes saatis mind rattal, pikemat jooksutrenni tegema, kui korraga meie ees sõitvast vanast mootorratast purskasid poolemeetrised tuleleegid välja. Tsikli seljas olid kaks meievanust noormeest, kes väga ei teadnudki, mida teha. Üks neist jooksis kuhugi abi otsima ja mina hakkasin koos teise kutiga põlevat tsiklit liivaga kustutama. Päris naljakas oli. Kui oleks seda filmida saanud, siis oleks see kindlasti YouTube´is kuulsaks saanud.
Kuna ja kui palju on sul plaanis veel enne 7. septembri MM-starti võistelda?
Täpset võistlusgraafikut ei ole paika veel pannud. Suure tõenäosusega teen enne hooaega paar jooksuvõistlust kaasa ja siis võtan osa TriSmile sarja võistlustest. Pärast TriSmile triatloni oleks aeg Ameerikasse sõita ja viimane tõsisem ettevalmistus enne MM-i teha.
Oled vahepeal ka mõelnud, mis sind motiveerib kõike seda tegema?
Üks osa tuleb enda tahtest ja sissetreenitud elustiilist. Juba sõudjana olin ma harjunud igapäevaste trennidega ning sellega kaasneva kehalise ja vaimse pingutusega. Olen alati taga ajanud piire ja proovinud neid enda jaoks edasi lükata.
Teine motivatsioonilaks tuleb kaasinimestelt – suguvõsalt, sõpradelt ja tuttavatelt. Sõudmine oli meeskonnasport, kus sa pingutasid selle nimel, et mitte teisi alt vedada. Kui ma triatlonis võistlen, siis pingutan ma selle nimel, et mitte iseennast ja enda toetajaid alt vedada.
Nii spordis kui elus – mis on sinu unistuseks?
See on küll raske küsimus. Lapsepõlves oli mu unistuseks Eestisse kolida ja siin elada. Nüüd on see täitunud ja ma naudin igat siinviibitud päeva. Järgmine unistus oli MM-i kvalifikatsioon, mis ka nüüd täitus. Ei teagi, mida ma järgmiseks ette võtan. Ootan MM-i ära ja siis vaatan edasi. Nagu mu tädi ikka ütleb: “Unistustega tuleb olla ettevaatlik, need võivad täide minna.”
Tekst: Kari Treial | Eesti Triatloni Liit
Foto: Mallor Malmre | Scanpix