Pöörame pilgu minevikku ja vaatame, millised on tänaste kõrgtehnoloogiliste süsinikraamidega eraldistardi- ja temporataste eelkäijad. Esimesena tutvustame vägagi ulmelist ja tänapäeva ratastest sugugi mitte vähem kõrgtehnolooglist Lotus Type 108 (algselt tuntud ka kui LotusSport Pursuit Bicycle).
Jah, Lotus Type 108 loojaks on tuntud Suurbritannia sportautode tootja. Type 108 näol on tegu olümpia trekisõidu individuaalse jälitussõidu rattaga, millel on süsinikust monokokk-tüüpi raam. Raami ristlõige on niinimetatud aerofoil, mis on sarnane lennunduses kasutatavate detailide ristlõikega saavutamaks maksimaalset aerodünaamilist efekti.
Monokokk-raamide kasutamine jalgratastel polnud küll uus, kuid raamide tootearendusse andis oma suure panuse Briti disainer Mike Burrows, kes kasutas monokokk-raamide katsetuste tegemisel süsinikfiibrit. Burrowsi disain ja mõtted lükati Briti jalgrattatootjate poolt tagasi, kuid see sai positiivse tagasiside Briti Jalgratta Föderatsioonilt. Kuid sellise raami keelas UCI, seetõttu külmutati edasine arendus aastal 1987.
Aastal 1990 tühistas UCI monokokk-raamide kasutamiskeelu ja Burrows’i projektiga sidus end autotootja Lotus. Disainilahenduse potentsiaal oli ilmselge ja Lotuse teadmistepagas ning sobivus süsinikfiibri kasutamisel võimaldas disainil ka lõpuks realiseeruda.
Veebruaris 1992 omandas Lotus Engineering kõik õigused raami turustamiseks ning lansseeriti jalgratas LotusSport Bike nime all. Jalgratta disaini modifitseeriti ja täiustati paljude testide ja katsete järel tuuletunnelites, läbiviijaks oli Lotuse aerodünaamika spetsialist Richard Hill.
Uue ratta start oli edukas: Bryan Steel (Briti trekirattur) kärpis oma senisest rekordist 5 sekundit 2km jälitussõidus. 1992 a. Barcelona olümpia trekisõidus jätkus Lotuse edu. Briti rattalegend Chris Boardman võitis 4000m jälitussõidu uue maailmarekordiga (24:496), püüdes kinni maailmameistri Jens Lehmann’i. Tegemist oli toona Suurbritannia esimese olümpiamedaliga jalgrattasõidus 72 aastase vaheaja järel.
Edukad stardid veensid Lotust hakkama valmistama ka seeriamudelit ning peagi tuldi välja mudeliga Lotus Type 110. Pärast olümpiamänge modifitseeriti Type 108 disaini ja tutvustati väljavenitatud lamamislenksu, mis võimaldas nn supermani asendit, mis kiirelt ka ära keelati.
Kokku valmistati 15 Type 108 koos prototüübiga, sealhulgas ka kolm Barcelona olümpial kasutatud raami. Hiljem toodeti juurde 8 replicat, mida pakuti müügiks hinnaga 15 000 GBP /tk. Tänapäeval on enamus neist ratastest leidnud koha erinevates muuseumides ja üksikud ka kollektsionääride kogudes.
Lotus 108 ja olümpial kasutatud ratta lühiandmed:
Raam: monokokk tüüpi süsinikfiiber tugevdatud kevlariga, aerofoil ristlõikega
Ülekanne: Teras/ titaan fikseeritud. Titaanist lenks
Kahvel: süsinik mono-blade aerofoil ristlõikega
Jooksud: Mavic
Kaal: ca 9kg
Hind: valmistamise ajal ca 15 000 GBP (ca 18700 EUR)
Lotus 110 Sport Bike/ Time Trial ratta lühiandmed:
Raam: süsinikfiiber/epoksiid monokokk tüüpi, aerofoil ristlõikega
Ülekanne: mitmekäiguline, tagumise käiguvahetiga
Kahvel: aerofoil ristlõikega süsinikfiiber
Jooksud: Mavic
Pidurid: Mavic
Kaal: estimated 7.9 – 9.8kg olenevalt spetsifikatsioonist
Hind: valmistamise ajal ca 1650 GBP (ca 2100 EUR)
Tekst: Triatloniportaal | Martin Meri
Fotod: Sophia Brothers | Wikipedia