Läbi spordiajaloo teavad vaid 36 inimest, mis tunne on võita maailma üht prestiižsemat ja võibolla et raskeimat võistlust, Hawaii Ironmani – täispika triatloni MM-i. Üks neist kangetest õnnelikest on valitsev maailmameister Sebastian Kienle. 3,8km ujumise, 180km rattasõidu ja 42,2km maratonijooksu läbimiseks kulus 30-aastasel sakslasel möödunud oktoobrikuus Hawaiil aega 8 tundi 14 minutit ja 18 sekundit. Eestlasest Marko Albertist oli saksa raudmees nobedam 25 minuti jagu.
Sundimatu oleku ja hea jutuga maailmameistriga suheldes ei oska esmapilgul aimatagi, et tegemist võiks olla kõige sitkema raudmehega. Eesti Triatloni Liidule antud intervjuus rääkis Sebastian vahetu rõõmuga nii oma esimesest triatlonivõistlusest, eestlastest konkurentidest kui ka Saksamaa suvisest jalgpallibuumist. Lisaks avaldas sakslane ka unistuse, kellega omaaegsetest triatleetidest oleks ta tahtnud koos ratast sõita.
Sebastian, kui palju on sul meeles oma esimesest triatlonivõistlusest?
Oi, mäletan seda hetke väga hästi. Närveerisin ikka kohutavalt. Olin kogu oma võistlusvarustuse juba kaks kuud enne starti valmis sättinud (naerab). Ema õmbles veel võistlussärki ümber, kuna see oli minu jaoks liiga suur.
Tegemist oli ühe võistlusega Saksamaa kaguosas, Baden Württembergis, ning olin ülimalt uhke, et tulin oma esimesel võistlusel viiendale kohale. Peagi ihkasin loomulikult juba enamat, kuid võttis siiski üksjagu aega, enne kui ma oma esimese võidu saavutasin.
Kui suur on sinu taustatiim ja kuidas hindad oma treeningtingimusi? On need piisavad või tunned ka millestki puudust?
Kokku on mul abiks 5-7 inimest – minu mänedžer, kaks füsioterapeuti, mehaanik, ujumistreener ja peatreener ning veel kaks isikut, kes hoolitsevad mu meedia-asjade eest. Aga loomulikult ei tööta nad kõik minu heaks täiskohaga. Näiteks Hawaii Ironmanil olid minuga kaasas peatreener Lubos Bilek, mänedžer Hannes, füsioterapeut Daniel ja tüdruksõber Tine.
Üldiselt olen täheldanud, et mida rohkem asju on sul vaja teha, seda olulisem on leida enda taustameeskonda inimesi, keda saad tõepoolest usaldada.
Milline hetk on Hawaii Ironmanil võisteldes sinu jaoks kõige raskem?
Arvan, et see osa jooksurajast, mis tuleb kohe pärast Palani maanteed. Sa näed rada kaugele kaugele ette ja tead samas, et pead kogu selle pika maa veel hiljem tagasi tulema. Mingil ajahetkel hakkab see mõte sul peas vasardama, tunned üha enam, kuidas jalad all väsivad. Ka pealtvaatajaid, kes sind ergutaksid, on siin rajalõigul õige napilt. Kui sa vaimselt tugev ei ole, võid just siin võistluse kaotada.
Eestis on meil tuntumad raudmehed Marko Albert ja Kirill Kotšegarov, kes mõlemad regulaarselt ka Ironman sarja etappidel võistlevad. Kui palju oled nendega kokku puutunud?
On hea meel tõdeda, et tunnen Markot päris hästi. Kohtusin temaga esmakordselt Fuerteventural, kus ta treenis koos Taani triatleedi Rasmus Henninguga. Marko on tore ja avatud tüüp, kes ei suhtu iseendasse ega sporti üleliia tõsiselt. Mulle see meeldib. Loomulikult ei tähenda see, et Marko poleks pühendunud või et ta ei pingutaks kõvasti. Vastupidi! Tean ju omast käest, kuna olen paaril ujumistreeningul temaga kõrvuti radadele sattunud. Millegipärast olin ma iga kord pärast seda natukene masenduses (naerab).
Eesti triatleetidest tean veel Ain-Alar Juhansoni. Mitte küll isiklikult, kuid tänu kõikidele nendele juttudele, mida Thomas Hellriegel (sakslasest Hawaii Ironmani võitja aastal 1997, hüüdnimega „Hell on Wheels“) mulle temast rääkinud on. Oleks päris lahe olnud ühes pundis ratast sõita – Ain-Alar, Thomas ja mina.
Üha rohkem on triatleetide hulgas hakanud populaarsust koguma sellised täispika distantsiga väljakutsed nagu Norseman ja Celtman Xtreme triatlonid. Mida sina kui täispika triatloni maailmameister nendest võistlustest arvad?
Vaadates triatloni tavadistantse, tähendab see reeglina heitlust teiste konkurentidega. Ironman-distantsidel aga juba heitlust nii konkurentide kui ka iseendaga. Kuid ekstreemtriatlonid nagu Norseman ja Celtman – siin heitlevad kõik üheskoos ja üksnes iseenda vastu. Arvan, et tegemist on pigem katsumuse ja seiklusega, mitte niivõrd võistlusega selle klassikalises mõttes.
Ja kindlasti tahan ma ühe sellise katsumuse kunagi läbi teha, kui ma profitasemel enam ei võistle. Aga praegusel hetkel meeldib mulle võistelda ka veel teiste vastu.
Kui sul oleks valida, kas lüüa kaasmaalase Andreas Raelerti maailmarekord 7:41:33 või võtta teine Hawaii Ironmani võit, siis kumba eelistaksid?
Teha mõlemat ühel ja samal võistlusel (naerab). Ei ei, see oli muidugi nali! Tean ju väga hästi, kui tugev oli Andi oma maailmarekordivõistlusel. Jäin seal tookord ju teiseks. Samas pole hea finišiaeg minu jaoks kindlasti kõige olulisem motivaator, kuna see sõltub suuresti ikkagi võistlustingimustest ja rajaprofiilist. Esmatähtis on alati võita, mitte niivõrd head lõppaega taga ajada.
Saksamaa krooniti möödunud suvel jalgpalli maailmameistriks. Kui palju see sündmus sulle huvi pakkus?
Ega peitu selle eest pugeda saanud (naerab). Loomulikult ma jälgisin ja elasin kaasa. Kuigi tegelikult pole ma teab mis suurem asi vutifänn, rohkem meeldib mulle hoopis Ameerika jalgpalli vaadata.
Tänud meeldiva intervjuu eest, Sebastian. Loodetavasti tuleb sul edukas ja võituderohke hooaeg.
Tänan! Kõike paremat teilegi.
Sebastian Kienle saavutused:
- 2014 Ironman MM – 1. koht
- 2014 Ironman EM – 1. koht
- 2013 Ironman MM – 3. koht
- 2013 poolpika triatloni MM – 1. koht
- 2012 Ironman MM – 4. koht
- 2012 poolpika triatloni MM – 1. koht
Tekst: Kari Treial | Eesti Triatloni Liit
Foto: John David Becker